A-taseme eesti keele tundide elavdamiseks: 7 nippi meie õpetaja Kadrilt

Igal õpetajal on oma tundide läbiviimiseks välja kujunenud isikupärane käekiri ja eelistused, kuidas õppijaid teema juures hoida, neid motiveerida kaasa tegema ja õpihuvi säilitada.

Siit jagab Tallinna eesti keele maja õpetaja Kadri ära proovitud ja hästi töötavaid võtteid, kuidas algtaseme täiskasvanud õppijad eesti keele tunnis saaksid kogeda vaheldust õppides mänguliselt klassiruumis, avastades telefonirakendusega linnaruumi või panna end proovile võistluslikes sõnamängudes.

Kui neist nippidest tundub mõni sobiv üle võtmiseks ka oma tundidesse, siis kõike võib lahkelt kasutada.

Õpetaja Kadri (vasakul, valges) koos oma õppijatega Schnelli tiigi pargis eesti keele tunnis.

Nipp nr. 1

Minu õppijate üks lemmikuid soojendusharjutusi on kategooriamäng.

Selleks mõtlen välja kaks hetkel teemakohast kategooriat (näiteks kodu ja pere), sellele lisan kategooriad tegusõna või nimisõna ning kas film, kuulus inimene, muusika vms.

Lisaks mõtlen 3-4 tähte, mille puhul igas kategoorias selle tähega algavaid sõnu oleks.

Õppijad peavad aja peale leidma igasse kategooriasse ühe selle tähega algava märksõna.

Näide:

pere + täht E = ema

kodu + täht E = esik

muusika + täht E = Enrique

tegusõna + täht E = elama

Pärast vaatame kõikide vastused koos üle ning nii saame koos meelde tuletada väga suure hulga sõnu. Ja lisaks on kõigil väga lõbus, kuna kiiruse peale mõtlemine tekitab hasarti 🙂


Nipp nr. 2

Kõigi lemmikmäng on Kahoot, mis mõnusalt võistluslikul moel annab võimaluse oma teadmised proovile panna. Viktoriin tekitab alati elevust, kuid samas annab ka hea võimaluse mõned ebaselged kohad veel üle käia. Kui grupis on mõni väiksema digipädevusega õppija, siis olen mängu teinud paarides või veebitunni puhul palunud kirjutada õiged vastused lihtsalt paberile.

Kahoot on keskkond erinevate viktoriinide loomiseks.

Nipp nr. 3

Joonistusalias on meeleolukas tundide elavdaja just täiesti algajate jaoks.

Palun ühe tunni lõpus kirjutada kõigil mõned nimisõnad eraldi paberitele ning korjan need kokku. Järgmise tunni soojenduseks on meil olemas sõnad, mida õppijad saavad tahvlile joonistada samal ajal, kui teised proovivad neid ära arvata.

See tegevus toob klassiruumi alati palju naeru, sest arusaadavatel põhjustel on naljakad nii joonistatud kujutised kui ka pakutud variandid, mida keegi joonisel näeb!

Joonistusalias on ka eraldi mänguna raamatupoodides saadaval.

Nipp nr. 4

Wordwall on lehekülg, kus saab luua erinevaid mänge ja tegevusi alates sõnaotsingust, ristsõnast ja anagrammist kuni viktoriini, poomismängu ja paaride otsimiseni.

Olen ise kõige enam kasutanud numbrikaste, kaardipakki ning loosiratast, mille puhul õppijaid köidab üllatusmoment – kunagi ei tea, mis küsimus, pilt või ülesanne järgmisena tuleb.

Wordwall sõnamängude loomise keskkond.

Nipp nr. 5

Minu õppijatele on väga meeldinud ka mäng Kuldvillak, mida saab väga lihtsalt vastavalt keeletunni tasemele ja teemadele luua.

Mängimiseks olen loonud meeskonnad, et saaks koos arutleda ning üksteist toetada. Kontaktõppena toimuvate tundide puhul olen kasutanud ka väikeseid tahvleid, et „Kuldvillaku“ lõppvoorud võimalikult tõetruult lahendada.

“Kuldvillaku” mälumängu keeletunni jaoks loomise keskkond.

Nipp nr. 6

Jututäringud toovad alati tundidesse juurde mängulist elevust. Täringute pealt veeretatud piltide järgi ühist lugu luues olen märganud, kuidas õppijate fantaasia käima läheb ja kuidas nad üksteist toetama hakkavad.

Jututäringu erinevaid versioone leiab raamatu- ja lauamängude kauplustest.

Nipp nr. 7

Kui selleks on õpetajal võimalus, siis kindlasti elavdab õppijaid tunni viimine klassi- või veebikeskkonnast väljapoole. Kui tunni teemaks on turul sisseostude tegemine, siis seda teemat ongi hea õppida päris turule minnes.

Kadri õppijad Balti Jaama turul.

Ka turule jõudmise teekonna saab teha huvitavaks ja õpetlikuks. Linnaruumiga tutvumiseks ja seal seiklemiseks on väga lihtne luua mäng rakenduses Actionbound, kuhu saab lisada nii kohaotsinguid, valikvastustega küsimusi, erinevaid toredaid ülesandeid (näiteks tee Jaan Koorti skulptuuri “Metskits” juures selfi) ja mitmesuguseid arutelupunkte.

Minu kogemusel räägitakse sellistest tundidest ja seal kogetust veel mitmeid nädalaid hiljemgi!

Jaan Koorti kuulus skulptuur Nunne tänaval aastast 1929.
Kadri õppijate selfi skulptuuri taustal.

Mulle meeldib luua tundidesse vaheldusrikast õhustikku ja erinevat laadi tegevusi, sest nii on mitmekesine programm õppijatel ning ka õpetajal endal alati huvitav.

Õpetaja Kadri oma õppijatega Tallinna eesti keele maja tunnis saalis Ookean (vasak foto) ja oma sünnipäeval õppijatelt saadud lillekimbuga (parem foto).

Postituses kasutatud fotod: Kadri Raigo, Tallinna eesti keele maja õppijate erakogud, Google.

VIDEOD: Kuidas eestlased rääkisid 2000 a., 370 a., 45 a. tagasi ja kuidas me kõneleme tänapäeval?

Eesti Keele Instituudi loodud vahvad ja humoorikad klipid koondpealkirjaga “EKI Keelekillud” näitavad ühe pere hommikusöögivestluste kaudu, kuidas on eestlaste omavaheline igapäevane suhtlus ajas muutunud.

Kui 2000. a. tagust kõnet on pea kõigil üsna raske mõista, siis nõukogude aega jääv vestlus on küll kenasti mõistetav, kuid pikitud paljude laensõnadega vene keelest, mis ajastut tundmata ei pruugi siiski kõigile äratuntavad olla.

Tänapäeva jõudes näeme, et kõnesse on ilmunud aga hoopis palju inglise keelt ning hommikusöögilaua ümber toimuv vestlus konkureerib samal ajal nutivahendite kaudu toimuva kommunikatsiooniga.

Need toredad videod on nauditavad niisama meelelahutusliku vahepalana, kuid on olnud lõppeva emakeelepäeva nädala raames kasutusel ka vaheldustpakkuva õppematerjalina Tallinna eesti keele maja õpetajate tundides.

Head vaatamist!

Eesti keel 2000 aastat tagasi

Eesti keel 370 aastat tagasi

Eesti keel 45 aastat tagasi

Eesti keel tänapäeval

Kõik videod on leitavad ETV Jupiteri keskkonnast.

Emakeelepäeva puhul: Valdur Mikita mõtisklusi metsast

Foto: Jaan Tootsen

Emakeelepäeva tähistatakse igal aastal 14. märtsil, et hoida meeles meie kauni keele päritolulugusid, mõelda keele muutumisele ajas ning ka sellele, mida ja kuidas just eestlane oma keele kaudu väljendada soovib ja mida oluliseks peab.

Sel aastal jagame teiega Valdur Mikita mõtisklusi, et nautida kirjaniku võimet näidata meie keele rikkust. Teemana on kesksel kohal seekord mets, kui eestlase jaoks üks tähenduslikeim füüsiline ja vaimne pühapaik läbi aastasadu.

Alljärgnevad tekstikatkendid pärinevad Valdur Mikita inglise-saksa-eesti keelsest raamatust “Forestonia / Estwald / Mine metsa!” (Tallinn 2020).


“Mets on võrreldav selliste nähtustega nagu keel, kultuur või teadvus – kõik need on oma olemuselt lõpmatud, raskesti piiritletavad, hämarad ja lõpuni kirjeldamatud. Metsas on midagi meie identiteedist, samas on see võõras ja hirmutav, midagi inimesest väljaspool asuvat. Mets on nagu avastamata saar – me küll teame tema olemasolust, kuid ükski ekspeditsioon sinna ei ole suutnud tabada lõplikku tõde. Mets säilitab ja akumuleerib perifeeriat. Iga kultuur vajab võõraid tekste, kuid nende jaoks peab kultuuris eksisteerima üks pelgupaik. Võib-olla on see mets. Mets varustab kultuuri ebaharilikuga, hoiab teda elus. Kultuur, mille perifeeria hävib, ligineb möödapääsmatult kataklüsmile. Seetõttu hakkab kultuur mingis mõttes perifeeriat kunstlikul viisil taastootma, ta killustub, radikaliseerub, laguneb koost ja kipub kaotama oma soojust.”


“Eesti keel on tänapäeva Euroopas vist üks väheseid vaimuruume, kus teda ümbritsevad maastikud on suurelt osalt säilinud samailmelistena keele kujunemisaegadest saati. Kõik need suminad, virinad ja võrinad, mis aegade jooksul meie vokaalirohkesse keelde on salvestatud, on meie metsikuvõitu maastiku helipildis ikka veel olemas. Valdav osa tänapäeva keeli on juba ammu vangistatud tehismaastikku. Eesti keel kõlab ikka veel maastikuga kokku, see arhailine helin on meie maas ja keeles olemas. Seda aspekti võiks eestlase identiteedis rohkem rõhutada. Me kohtame Eestis tajuvorme, mis võisid hullutada juba neoliitilist inimest.”


“Eestis on tuhat järve, tuhat viissada saart, viis tuhat allikat, seitse tuhat jõge, kümme tuhat sood – ent kui palju on võsa, seda pole mitte keegi kokku lugenud. Keegi pole teinud Eesti võsakaarti. Keegi pole veel visandanud võsanduse põhijooni, pannud paika padrikute paradigmat. Nii ma võtangi endale julguse kuulutada end Eesti esimeseks võsasoofiks, Emajõe Suursoo Euroopa võsapealinnaks ning iseennast selle täievoliliseks linnapeaks.”


“Elamisväärsed paigad, kus kohtab harva inimesi, on muutunud ülepea üheks suurimaks luksuseks maa peal. Selliseid paiku, kus puuduksid mürkmaod, vulkaanid ning maa ei vappuks ja kus samal ajal oleks tsivilisatsioon kiviviske kaugusel, selliseid paiku praktiliselt enam polegi. Suvine Eesti on paradiis. Veidi nukker on seegi, et need paigad, mis Eestis olid kunagi kõige paremas mõttes ääremaad, pole seda enam ammu. Hiiumaa, Saaremaa ja Võrumaa kannatavad juba samasuguste hädade käes, mida paratamatult toob kaasa üleilmastumise krooniline tõbi – turism. Tõelist ääremaad võib leida veel Kesk-Eestis, mõnes kohas ka Pärnumaal ja Ida-Virumaal, siin-seal leidub seda veel Lõuna-Eestis. Eesti tõmbub servadest kokku nagu üleküpsetatud kook.”


“Selline üksioleku kultuur, nagu oli vanasti, on kadunud. Keegi ei oska enam õieti üksi olla, kuigi minu arust on suurem osa elu huvitavamatest asjadest küpsenud suuremas või vähemas üksinduse mullis. Üksindus on asendunud üksildusega, aga neil kahel olekul on väga suur vahe.”


“Paljudel inimestel on Eestis oma kodumets. Eestlase kodutunne ilma kodumetsata ei ole täiuslik. Siin ilmneb märgatav erinevus eestlaste ja paljude teiste rahvaste vahel: kui meile sisendab mets turvatunnet, siis eurooplasele pigem hirmu. Eestlases tekitab kõhedust see, kui ta kohtab metsas teist inimest, eurooplase jaoks, vastupidi, on hirmutav inimtühi mets.”


“Inimene, kes on metsa kodustanud, teab, mida see tähendab. See on paik, millega jagatakse oma kurbust, rõõmu ja üksindust, mille ees tuntakse aukartust, mäletatakse seal aset leidnud lugusid. See on paik, kus on juhtunud midagi ebatavalist, kuhu on ajast aega mindud otsima toidupoolist või maarohtusid, kus on aset leidnud asju, mida võõrastel pole tarvis teada. Paljudel sellistel paikadel on olemas ka ajas tagasi ulatuv sõjapärimuse kiht, kus inimesed ennast varjasid, võitlesid, hukka said. Paljude jaoks on mets ühtaegu ka kalmistu, kuhu minnakse samade tunnetega nagu esivanemate hauale. See mälestus teeb metsast püha paiga. Mitmetel suguvõsadel on elavaid mälupilte haarangutest, lahingutest, raskelt haavatud lähedastest. Kõike seda mäletab metsa süda ja võib-olla just raskete aegade tõttu seostub mets ikka veel paigaga, kus kõnelevad meie esivanemad.”


“Tõepoolest, on raamatuid, mille jaoks lugemise koht on väga oluline. On pööninguraamatuid, onniraamatuid, aidatrepiraamatuid, metsaraamatuid ja aiaraamatuid. Gurmaanid võiksid siia lisada veel piimapuki-, lakaluugi- või heinasao-raamatud. Hea romaan sünnib kolmest komponendist: autor, lugeja ja lugemise koht. Üksnes sellises kolmainuses avaneb lugemistäius, sest eestlase lugemismuster on topograafiliselt kodeeritud. Paigarahvas ja lugejarahvas kohtuvad omavahel pööningul ja aidatrepil. Literatuurne paigainstinkt on loomulik osa meie pärismaisest lugemiskultuurist.”


“Üks põnev raamatute lugemise koht meenub veel – puu otsas. Koduõues ei kasvanud häid ronimispuid, suurte kaskede otsa juba niisama naljalt ei roni. Seetõttu käisin vahel salaja metsas raamatuid lugemas, kuigi ronida puu otsa koos hunniku raamatutega oli umbes sama nagu pea peal raamatut lugeda – see oli kaunis ebamugav. Minu jaoks kujunesid suured kuused pigem mõtlemise paikadeks. Olen palju asju puu otsas läbi mõelnud. Mõtted on nagu linnud: selleks, et lendu tõusta, peab ronima võimalikult kõrgele. Puu otsa ronijad teavad, mida tähendab jõudmine haljale oksale – see on väga mõnus tunne.”


“Usun, et puude hingeelu mõistmiseks ei ole paremat tegevust kui lapsepõlves puude otsas ronimine. Puud on tarvis puudutada, temast kinni hoida, see on ürgse ja animaalse kommunikatsiooni nurgakivi, hetk, mil ahvikäsi haarab kinni päästvast liaanist. Kask ja mänd lasevad end kuidagi kergemini ligi, need on avatud puud. Kuusk seevastu on suletud puu. Kuuske mõista on hoopis keerulisem, suur kuusepuu tekitab aukartust. Kuusk on salapärane, suure jõuga, isegi veidi hirmutav, aga ma ei oska seda sõnadesse panna. Kuusemetsa-tunne on hoopis teine kui männimetsa-tunne, seda teame ju kõik. Kuusemets on rohkem nõiamets, mulle näib, et suurem osa Eesti metsamuinasjuttudest ongi tegelikult kuuse-jutud. Mänd on rohkem kodune puu. Kask ja mänd on vahest nagu kass ja koer, neid saab veidi dresseerida, ent kuuske ei ole võimalik lõpuni kodustada. Isegi mitte siis, kui ta kasvab sinu koduaias. Kuusk on vist kõige enam ugrilase teadvust mõjutanud puu. Eesti asub kuuse leviala südames. Kui mets saab siin omatahtsi kasvada, saab temast paarisaja aasta pärast kuusik.”


“Nii võib öelda, et eesti inimese kolm kõige tähtsamat asja on maakodu, suguvõsa ja mets. Need on meie rahvuslikud ellujäämisühikud. Neil kolmel põhineb sõnastamatu ja kõikehõlmav strateegia, kuidas oleme tulnud läbi sajandite, mis polnud tagantjärele vaadates vist mõeldudki ellujäämiseks.”


Valdur Mikita on armastatud Eesti kirjanik ja semiootik, kelle mõtisklused nii kirjalikus kui suulises keeles on alati külluslikult meisterlike kujundite ja humoorikate vaatenurkadega pikitud.

Tallinna eesti keele majas toimub 7. aprillil 2022 kohtumisõhtu Valdur Mikitaga.

Kirjaniku mõttemaailmaga saab pikemalt tutvuda ETV saate “Ööülikooli rännakud” vahendusel:

Foto: kuvatõmmis, jupiter.err.ee.


Blogis kasutatud tekstiosad on esitatud väljavõtetena originaalkäsikirjast autori loal (03.03.2022).

Loodusfotod: Brand Estonia vabavaramust. Kasutatud fotode autorid on Katrin Laurson, Karl Ander Adami, Arne Ader, Taivo Aarna, Sven Zacek ja Jaan Roose.

22 küsimust: tõlkija Adam Cullen

  1. Milline aeg päevast on teie lemmik?

Olen paadunud õhtuinimene. Ükskõik mis kell ma tõusen, mu keha ja meel vajavad mitu tublit tundi, et maailmaga taas kohaneda. Õhtul uisutavad mõtted juba loomingulisemalt.

2. Kuidas jõudsite oma praeguse elukutseni?

Juhuse kaudu, nagu ikka. Aastal 2010 käisin ühe mittetulundusühingu jõuluistungil (olles tõlkinud nende uudiseid vabatahtlikus korras). Tol ajal asus Eesti Kirjanduse Teabekeskuse kontor samas majas ja nemad tulid verivorste ja hapukapsast sööma samuti. Istusime kõrvuti ja küsisid minu käest, kes ma olen ja kuidas ma sinna sattusin. Suure imestusega kuulsid, et olen Minnesotalane kes tõlgib erinevaid tekste eesti keelest inglise keelde. Pärast pausi küsisid, kas oleksin huvitatud eesti ilukirjanduse tõlkimisest, ja vastasin jaatavalt sama imestusega. Edaspidine on juba, nagu öeldakse, ajalugu.

3. Mis teemad tekitavad teis elevust?

Õiglus ja rahu, loodus ja inimlikkus.

4. Mis või kes teid inspireerib?

Meri, vesi, ja see kuidas kõik on nende kaudu ühendatud.

5. Kus tunnete end kõige enam endana?

Üksi ujudes või lennujaamades ja pilvede kohal.

6. Mis on teie tugevused?

Tahan uskuda, et olen väga rahulik, rahupakkuv ja samas töökas ja pühendunud inimene.

7. Mille üle tunnete enda juures uhkust?

Kindlasti samade asjade üle! Olen elus paljugi läbi ja üle elanud. Mul on kahtlemata omad puudused nagu meil kõigil, aga tegelen nendega ja olen rahul enda püüdlustega.

8. Millist põhimõtet järgite oma elus?

Matkamise kuldreeglit: jäta maailm paremas seisus, kui sa teda leidsid.

9. Mida sooviksite, et inimesed teie kohta teaksid?

Ma tõesti teen oma parimat ja püüan aidata teistel õnnestuda elus ka!

10. Mida märkate uue tuttava puhul kõige esimesena?

Lahkust ja sõbralikkust või siis selle puudumist.

11. Milline on meeldejäävaim kompliment, mille olete saanud?

„Arvan, et oskad eesti keeles rohkem sõnu kui mina.“

12. Milline on olnud teie senise elu suurim seiklus?

Eesti, muidugi.

Adam Cullen

13. Nimetage kolm asja/inimest/tegevust, milleta te ei saaks elada?

Õhk, vesi, maa.

14. Kuidas veedate oma vaba aega?

Sellist nähtust on reeglina vähe, kui mitte olematult. Aga laulan segakooris ja olen koori president, ujun meres nii suvel kui ka talvel, haaran raamatu kätte, luuletan, joogatan. Tunnen ennast vabal ajal vabana.

15. Milline on teie lemmikfilm või lemmikseriaal?

Neid on tohutult palju, aga vanade lemmikutena mainin ehk seriaali Arrested Development (hooajad 1–3) ja filmi Kägu (saami-soome-vene).

16. Millist muusikat te kuulate?

Oleneb alati tegevusest või olemisest mis kulgeb muusika kõrval, aga kuulan kõiksugust muusikat. Norra džäzzist saami joigu ja Minnesota hip-hopini.

17. Millist raamatut te viimati lugesite?

Hetkel on lahtiselt käes Kristina Sabaliauskaitė „Peetri keisrinna“ (tõlgitud Tiina Katel), David Foster Wallace’i A Supposedly Fun Thing I’ll Never Do Again ja Michael Kleber-Diggsi Worldly Things. Viimane lõpuni läbiloetud suurraamat on Carsten Jenseni We, the Drowned (tõlgitud Liz Jensen, Emma Ryder)

18. Milliseid keeli te valdate ja kas jagaksite meiega üht head keeleõppe nippi?

Inglise, eesti, vene, pisut rootsi, pisut norra, pisut saami, pisut… Soovitan suhelda inimestega ses keeles, elada keset keelt kui vähegi võimalik, ja mitte samal ajal mõelda oma emakeeles üldse.

19. Millises kultuuriruumis tunnete end veel koduselt?

Keskläänes muidugi (Minnesota, Wisconsin), aga näiteks Oslo on kuidagi üsna kodune linn.

20. Kas sooviksite võimalusel elada mõnes muus riigis ja kus? 

21. Milline on olnud teie seni meeldivaim puhkus?

Olen vabakutselisest tõlkija ehk siis viimane sõna on mulle võrdlemisi tundmatu. Nali naljaks ja tõsi tõeks, aga tõenäoliselt kui viibisin paar nädalat (küll mitte töövabalt) Maui saarel.

22. Mida sooviksite kogeda just sel aastal?

Püsivat rahu vabas Ukrainas.


Adam Cullen on Ameerika päritolu eesti kirjanduse tõlkija, kes on tõlkinud inglise keelde näiteks selliste Eesti autorite nagu Indrek Hargla, Mihkel Muti, Rein Raua ja Doris Kareva teoseid.

Tallinna eesti keele maja kirjutamiskursuse “Kirjutame koos” raames toimub 10. märtsil 2022 Eesti Kirjanike Liidu musta laega saalis aadressil Harju tn. 1 kohtumisõhtu Adam Culleniga.

Vaata ka kirjanikku tutvustavat ETV saadet “Autoportree”:

Kultuur.err.ee

Pildigalerii toimunud kohtumisõhtult:

Fotode autor: Merlin Kaljuvee

Õppija lugu: Kogu mu elu on seotud Eestiga!

Foto: Evgeny Nemerzhitskiy erakogu

Minu nimi on Evgeny Nemerzhitskiy.

Kogu mu elu on seotud Eestiga. Ma olen pärit Tallinnas. Kui olin kolmeaastane, elasin perega Rakveres, kus mul oli lapsehoidja, kes hakkas mulle esimesi eesti keele tunnid andma.

Algkoolis käisin Kuressaares. Meie õues olid ainult eesti poisid ja tüdrukud ja seetõttu õppisin kiiresti keele ära. Lõpetasin Kuressaare koolis viis klassi ja seejärel õppisin edasi Tallinnas Mustamäe 50 Keskkoolis.

Eesti keele õppimine Mustamäe Keskkoolis oli üsna lihtne, mul oli lai sõnavara ja teadsin päris hästi reegleid ja grammatikat. Kui ma Kaliningradis merekoolis õppisin, tutvusin seal kaasealise eesti noorega, Tiiduga. Ta oli ka Tallinnast.

Tiit vene keelt praktiliselt ei osanud ja kogu õppetöö merekoolis toimus vene keeles. Temal oli väga raske õppida, aga paari aasta pärast omandas ta praktilise kõnekeele ja tundis end loengutes palju kindlamalt.

Juhtus nii, et kui me koos õppisime, rääkisime temaga ainult vene keeles. Tiit ise küsis minult selle kohta. Pärast õppimist merekoolis läksid meie teed lahku, nagu meremeeste puhul sageli juhtub. Mõnikord, kui me kohtusime, rääkisime igatahes ainult vene keeles, lihtsalt sellepärast, et see oli mulle mugav. Olukord on selline, et merel kõik räägivad inglise keelt, peamiselt kõik meeskonnad on rahvusvahelised ja tuli välja, et ma unustasin eesti keele osaliselt.

Aga üks päev mõtlesin, et mul on praegu palju vabataega (olen juba pensionär!), et ma saan oma eesti keelt parandada. Et saaksin oma sõbra Tiiduga ainult eesti keelt rääkida.

Pildil sõber Tiit. Foto: Evgeny Nemerzhitskiy erakogu

Praegu käin eesti keele kursustel, on vaja meenutada, mida kunagi eesti keeles teadsin ja õppisin. Nüüd kui ma Tiiduga kohtun, proovin rääkida temaga ainult eesti keeles, ja kui midagi ei õnnestu, ta siis aitab mind.

Tiit naerab ja räägib, et praegu saan aru, kui raske mul oli merekoolis.

Aga on veel üks põhjus, miks eesti keele kursustele läksin. Mu pojal on kakskeelne perekond. Kõik tema naise sugulased on eestlased. Mu poeg räägib hästi eesti keelt ja ta õpetab Kadrile ja Liinale vene keelt. Kadri ema Rita räägib hästi vene keelt.

Foto: Evgeny Nemerzhitskiy erakogu

Ma tahan õppida Rita, Kadri ja Liinaga eesti keelt rääkima, et tunda end kindlamalt. Ja mind aitavad palju Eesti Keele Maja tunnid. Suur aitäh!

Loomulikult on meil kultuurid erinevad. Erinevused põhinevad meie traditsioonides ja religioonis. Hea näide on jõulude ja aastavahetuse tähistamine. Minu poja pere tähistab jõulud 24 detsembril, mina koos abikaasaga tähistame õigeusu jõulud 7 jaanuaril aga koos tähistame uusaasta pühi 31 detsembril. Need on meie peres kolm kõige tähtsamat püha ja me püüame veedada need ilusad päevad koos.

Sõltumata erinevustest on meil ühised väärtused- õnn ja tervis igas peres, väärt ja turvaline tulevik meie lastele ja lastelastele.

Evgeny Nemerzhitskiy

Ühised väärtused ühinevad meid kokku. Oleme naisega väga õnnelikud, et meil on nii sõbralik ja tore pere.


Tekst on avaldatud muutmata kujul taotluslikult, et näidata B2-taseme õppija saavutatud oskuslikkust end eesti keeles vabalt väljendada.