Ehe ja elav eestlaste eluolu läbi aegade: suvehooaja algus Eesti Vabaõhumuuseumis

Eilse jüripäeva valguses tähistavad eestlased kevadtöödega alustamist ning ühtlasi toimub üleminek talvehooaja tegevustelt suvehooajale.

Jüripäeva (23. aprill) kommete kohta jagab muuseum järgmiseid näpunäiteid:

🔸Täna ei tasuks midagi kodust välja laenata, et mitte majapidamist kahjustada.

🔸Täna ei ole soovitatud müra tekitavaid töid teha. Näiteks pesukolkimist või kanga kudumist. Millised võiksid need tööd tänapäevases võtmes olla?

🔸Täna tasuks teha iluprotseduure, et suvel hea välja näha. Usuti, et eriti hästi töötab lume, kasemahla või konnakuduga näopesemine.

🔸Täna pidi algama taimede kasvamine, seega ei tohiks täna puid raiuda ega oksi murda.

🔸Enne jüripäeva ei tohtinud maa peal istuda ega paljajalu käia, sest maa oli veel hingamata ja mürgine. Seega, kui keegi tunneb, et on soov jalutada ringi paljajalu, siis nüüd on selleks luba olemas!


Eesti Vabaõhumuuseum Rocca al Mares on suurim eestlaste eluolu tutvustaja ning sealses keskkonnas saab avastada lisaks aastasadade taha ulatuvale taluelule, -kommetele, -töödele ja -toidukultuurile ka lähema ajaloo ehk nõukogudeaja elulaadi.

Kolhoosiaegse kortermaja välisvaade.
Kolhoosiaegse kortermaja sisevaade.
Kolhoosimaja tutvustav saatelõik Tallinna Televisioonist.

  1. mail kutsub muuseum aga kõiki traditsioonilisele kevadlaadale:

Postituses kasutatud fotod ja video: Eesti Vabaõhumuuseumi Facebook ja kodulehekülg, Flickr Visit Estonia, Tallinna Televisiooni video.

Emakeelepäeva puhul: Valdur Mikita mõtisklusi metsast

Foto: Jaan Tootsen

Emakeelepäeva tähistatakse igal aastal 14. märtsil, et hoida meeles meie kauni keele päritolulugusid, mõelda keele muutumisele ajas ning ka sellele, mida ja kuidas just eestlane oma keele kaudu väljendada soovib ja mida oluliseks peab.

Sel aastal jagame teiega Valdur Mikita mõtisklusi, et nautida kirjaniku võimet näidata meie keele rikkust. Teemana on kesksel kohal seekord mets, kui eestlase jaoks üks tähenduslikeim füüsiline ja vaimne pühapaik läbi aastasadu.

Alljärgnevad tekstikatkendid pärinevad Valdur Mikita inglise-saksa-eesti keelsest raamatust “Forestonia / Estwald / Mine metsa!” (Tallinn 2020).


“Mets on võrreldav selliste nähtustega nagu keel, kultuur või teadvus – kõik need on oma olemuselt lõpmatud, raskesti piiritletavad, hämarad ja lõpuni kirjeldamatud. Metsas on midagi meie identiteedist, samas on see võõras ja hirmutav, midagi inimesest väljaspool asuvat. Mets on nagu avastamata saar – me küll teame tema olemasolust, kuid ükski ekspeditsioon sinna ei ole suutnud tabada lõplikku tõde. Mets säilitab ja akumuleerib perifeeriat. Iga kultuur vajab võõraid tekste, kuid nende jaoks peab kultuuris eksisteerima üks pelgupaik. Võib-olla on see mets. Mets varustab kultuuri ebaharilikuga, hoiab teda elus. Kultuur, mille perifeeria hävib, ligineb möödapääsmatult kataklüsmile. Seetõttu hakkab kultuur mingis mõttes perifeeriat kunstlikul viisil taastootma, ta killustub, radikaliseerub, laguneb koost ja kipub kaotama oma soojust.”


“Eesti keel on tänapäeva Euroopas vist üks väheseid vaimuruume, kus teda ümbritsevad maastikud on suurelt osalt säilinud samailmelistena keele kujunemisaegadest saati. Kõik need suminad, virinad ja võrinad, mis aegade jooksul meie vokaalirohkesse keelde on salvestatud, on meie metsikuvõitu maastiku helipildis ikka veel olemas. Valdav osa tänapäeva keeli on juba ammu vangistatud tehismaastikku. Eesti keel kõlab ikka veel maastikuga kokku, see arhailine helin on meie maas ja keeles olemas. Seda aspekti võiks eestlase identiteedis rohkem rõhutada. Me kohtame Eestis tajuvorme, mis võisid hullutada juba neoliitilist inimest.”


“Eestis on tuhat järve, tuhat viissada saart, viis tuhat allikat, seitse tuhat jõge, kümme tuhat sood – ent kui palju on võsa, seda pole mitte keegi kokku lugenud. Keegi pole teinud Eesti võsakaarti. Keegi pole veel visandanud võsanduse põhijooni, pannud paika padrikute paradigmat. Nii ma võtangi endale julguse kuulutada end Eesti esimeseks võsasoofiks, Emajõe Suursoo Euroopa võsapealinnaks ning iseennast selle täievoliliseks linnapeaks.”


“Elamisväärsed paigad, kus kohtab harva inimesi, on muutunud ülepea üheks suurimaks luksuseks maa peal. Selliseid paiku, kus puuduksid mürkmaod, vulkaanid ning maa ei vappuks ja kus samal ajal oleks tsivilisatsioon kiviviske kaugusel, selliseid paiku praktiliselt enam polegi. Suvine Eesti on paradiis. Veidi nukker on seegi, et need paigad, mis Eestis olid kunagi kõige paremas mõttes ääremaad, pole seda enam ammu. Hiiumaa, Saaremaa ja Võrumaa kannatavad juba samasuguste hädade käes, mida paratamatult toob kaasa üleilmastumise krooniline tõbi – turism. Tõelist ääremaad võib leida veel Kesk-Eestis, mõnes kohas ka Pärnumaal ja Ida-Virumaal, siin-seal leidub seda veel Lõuna-Eestis. Eesti tõmbub servadest kokku nagu üleküpsetatud kook.”


“Selline üksioleku kultuur, nagu oli vanasti, on kadunud. Keegi ei oska enam õieti üksi olla, kuigi minu arust on suurem osa elu huvitavamatest asjadest küpsenud suuremas või vähemas üksinduse mullis. Üksindus on asendunud üksildusega, aga neil kahel olekul on väga suur vahe.”


“Paljudel inimestel on Eestis oma kodumets. Eestlase kodutunne ilma kodumetsata ei ole täiuslik. Siin ilmneb märgatav erinevus eestlaste ja paljude teiste rahvaste vahel: kui meile sisendab mets turvatunnet, siis eurooplasele pigem hirmu. Eestlases tekitab kõhedust see, kui ta kohtab metsas teist inimest, eurooplase jaoks, vastupidi, on hirmutav inimtühi mets.”


“Inimene, kes on metsa kodustanud, teab, mida see tähendab. See on paik, millega jagatakse oma kurbust, rõõmu ja üksindust, mille ees tuntakse aukartust, mäletatakse seal aset leidnud lugusid. See on paik, kus on juhtunud midagi ebatavalist, kuhu on ajast aega mindud otsima toidupoolist või maarohtusid, kus on aset leidnud asju, mida võõrastel pole tarvis teada. Paljudel sellistel paikadel on olemas ka ajas tagasi ulatuv sõjapärimuse kiht, kus inimesed ennast varjasid, võitlesid, hukka said. Paljude jaoks on mets ühtaegu ka kalmistu, kuhu minnakse samade tunnetega nagu esivanemate hauale. See mälestus teeb metsast püha paiga. Mitmetel suguvõsadel on elavaid mälupilte haarangutest, lahingutest, raskelt haavatud lähedastest. Kõike seda mäletab metsa süda ja võib-olla just raskete aegade tõttu seostub mets ikka veel paigaga, kus kõnelevad meie esivanemad.”


“Tõepoolest, on raamatuid, mille jaoks lugemise koht on väga oluline. On pööninguraamatuid, onniraamatuid, aidatrepiraamatuid, metsaraamatuid ja aiaraamatuid. Gurmaanid võiksid siia lisada veel piimapuki-, lakaluugi- või heinasao-raamatud. Hea romaan sünnib kolmest komponendist: autor, lugeja ja lugemise koht. Üksnes sellises kolmainuses avaneb lugemistäius, sest eestlase lugemismuster on topograafiliselt kodeeritud. Paigarahvas ja lugejarahvas kohtuvad omavahel pööningul ja aidatrepil. Literatuurne paigainstinkt on loomulik osa meie pärismaisest lugemiskultuurist.”


“Üks põnev raamatute lugemise koht meenub veel – puu otsas. Koduõues ei kasvanud häid ronimispuid, suurte kaskede otsa juba niisama naljalt ei roni. Seetõttu käisin vahel salaja metsas raamatuid lugemas, kuigi ronida puu otsa koos hunniku raamatutega oli umbes sama nagu pea peal raamatut lugeda – see oli kaunis ebamugav. Minu jaoks kujunesid suured kuused pigem mõtlemise paikadeks. Olen palju asju puu otsas läbi mõelnud. Mõtted on nagu linnud: selleks, et lendu tõusta, peab ronima võimalikult kõrgele. Puu otsa ronijad teavad, mida tähendab jõudmine haljale oksale – see on väga mõnus tunne.”


“Usun, et puude hingeelu mõistmiseks ei ole paremat tegevust kui lapsepõlves puude otsas ronimine. Puud on tarvis puudutada, temast kinni hoida, see on ürgse ja animaalse kommunikatsiooni nurgakivi, hetk, mil ahvikäsi haarab kinni päästvast liaanist. Kask ja mänd lasevad end kuidagi kergemini ligi, need on avatud puud. Kuusk seevastu on suletud puu. Kuuske mõista on hoopis keerulisem, suur kuusepuu tekitab aukartust. Kuusk on salapärane, suure jõuga, isegi veidi hirmutav, aga ma ei oska seda sõnadesse panna. Kuusemetsa-tunne on hoopis teine kui männimetsa-tunne, seda teame ju kõik. Kuusemets on rohkem nõiamets, mulle näib, et suurem osa Eesti metsamuinasjuttudest ongi tegelikult kuuse-jutud. Mänd on rohkem kodune puu. Kask ja mänd on vahest nagu kass ja koer, neid saab veidi dresseerida, ent kuuske ei ole võimalik lõpuni kodustada. Isegi mitte siis, kui ta kasvab sinu koduaias. Kuusk on vist kõige enam ugrilase teadvust mõjutanud puu. Eesti asub kuuse leviala südames. Kui mets saab siin omatahtsi kasvada, saab temast paarisaja aasta pärast kuusik.”


“Nii võib öelda, et eesti inimese kolm kõige tähtsamat asja on maakodu, suguvõsa ja mets. Need on meie rahvuslikud ellujäämisühikud. Neil kolmel põhineb sõnastamatu ja kõikehõlmav strateegia, kuidas oleme tulnud läbi sajandite, mis polnud tagantjärele vaadates vist mõeldudki ellujäämiseks.”


Valdur Mikita on armastatud Eesti kirjanik ja semiootik, kelle mõtisklused nii kirjalikus kui suulises keeles on alati külluslikult meisterlike kujundite ja humoorikate vaatenurkadega pikitud.

Tallinna eesti keele majas toimub 7. aprillil 2022 kohtumisõhtu Valdur Mikitaga.

Kirjaniku mõttemaailmaga saab pikemalt tutvuda ETV saate “Ööülikooli rännakud” vahendusel:

Foto: kuvatõmmis, jupiter.err.ee.


Blogis kasutatud tekstiosad on esitatud väljavõtetena originaalkäsikirjast autori loal (03.03.2022).

Loodusfotod: Brand Estonia vabavaramust. Kasutatud fotode autorid on Katrin Laurson, Karl Ander Adami, Arne Ader, Taivo Aarna, Sven Zacek ja Jaan Roose.

Eesti 104. sünnipäev

💙🖤🤍 Meie armsa Eesti Vabariigi sünnipäeva tähistamiseks 24. veebruaril 2022 kogusid Tallinna eesti keele maja õpetajad, õppijad ja meeskonnaliikmed kokku fotod hetkedest, kus märgati enda ümber huvitavates kombinatsioonides rahvusvärve SINIST, MUSTA ja VALGET.

Nendest märkamistest sündis ilus ja huvitav fotogalerii.

Meie riigi sünnipäeval teadvustame, et hoiame oma Eestit ja kõiki inimesi siin, märkame nii üksteist kui meie maa ilu.

PALJU ÕNNE, KALLIS EESTI!

Rahvusvaheline emakeelepäev

21. veebruaril tähistatakse ülemaailmselt rahvusvahelist emakeelepäeva. 🧡

Sel puhul palusid Tallinna eesti keele maja õpetajad oma õppijatel tõlkida lause „Ema tuli koju“ oma emakeeltesse. Kuna Tallinna majas on õppijaid väga mitmestest erinevatest riikides ja erinevaid emakeeli esineb rikkalikult, siis saame seekord seda kaunist lauset näha 25. erinevas keeles.

Aitäh John, Kaj, Dora, Irina, Marcello, Jelena, Marine, Tatjana, Floortje ja kõik teised õppijad, kes te oma emakeeles laused meile saatsite.

Head rahvusvahelist emakeelepäeva kõigile ja hoiame igaüks oma emakeelt! 🤩🌺🤲

🌼 Inglise keeles: Mother came home.

🌼 Rootsi keeles: Mamma kom hem.

🌼 Ungari keeles: Anya hazajött.

🌼 Vene keeles: Мама пришла домой.

🌼 Itaalia keeles: Mamma è tornata a casa.

🌼 Prantsuse keeles: La mère est rentrée à la maison.

🌼 Hispaania keeles: Mi mamá vino a la casa.

🌼 Katalaani keeles: La mare va venir a casa.

🌼 Portugali keeles: Mãe veio para casa.

🌼 Saksa keeles: Die Mutter kam nach Hause.

🌼 Leedu keeles: Mama parėjo namo.

🌼 Läti keeles: Mamma pārnāca mājās.

🌼 Ukraina keeles: Мама повернулася додому.

🌼 Türgi keeles: Anne eve geldi.

🌼 Gruusia keeles: დედა სახლში მოდი (Deda sakhlshi modi)

🌼 Serbia keeles: Mama je došla kući.

🌼 Valgevene keeles: Мама прыйшла дадому.

🌼 Hollandi keeles: Moeder kwam thuis.

🌼 Friisi keeles: Mem kaam thús.

🌼 Baškiiri keeles: Әсәй өйгә кайтты.

🌼 Tatari keeles: Әни өйгә кайтты.

🌼 Jaapani keeles: はは うちに いきました (Okaasan ga kaette kimashita)

🌼 Pärsia keeles: مادرم به خانه رفت

🌼 Bengali keeles: মা বাড়ি এলেন

🌼 Afrikaani keeles: Ma het huis toe gekom.